Pargipuude oksi murrab sÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂügis
KÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂülm poeb mantlihÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõlma vahele
MÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂäletan, et ÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂükskord leheprÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂügis
VÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõtsid ÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõrnalt kinni kÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂäest
Ja kinkisid siis mulle suudluse
Sama kiirelt nagu see kÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂõik juhtus
Silmapiiri taha kadusid
Vihm su jÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂäljed pargiteedelt uhtus
Ma hÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂüÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂüdsin - vihkan maailma
Sest aega peatada ei saa
Ja palusin et jÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂälle korduks see
15 november vihmasajune
Liiga hilja sain ma sellest aru
Tulega ei tohi mÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂängida
Las nÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂüÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂüd vÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂäljas mÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂöllab sÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂügismaru,
Sest maailm palju selgem nÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂäib
Aeg ikka oma rada kÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂäib
Kord palusin et...
Ja kuigi rahvas on mu ÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂümber
Olen ÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂÃÂüksinda
Kui kohtusime teadsin kohe
Iial sind ei saa
Sind iialgi ma endale ei saa
Veel vahel palun ma...