Kraelõkmeil sädelevaid ruune varjas
Poiss seemiskindaga kui tuli linna
Ta tuli kaevikust ja sõda sarjas
Ja puhus ervinile suitsu ninna
Ning märkis lõpuks asi seegi on
Et meil on lõpuks oma leegion
Ning märkis lõpuks asi seegi on
Et meil on lõpuks oma leegion
Lili marleen mu lapsepõlve laul
Kui õhtul isa mängis klaverit
Ei olnud plekke meie meheaul
Kuid elu oli püsind pikalt kehv
Ning aina korrutand mis seegi on
Et kord meil oli oma leegion
Ning aina korrutand mis seegi on
Et kord meil oli oma leegion
Mu armas tüdruk unes käivad paugud
Mu kadund isa vastu panna käsib
Eks mulgi ole rinnus kuuliaugud
Neis peksleb hirmund süda kuni väsib
Kuid lohutuseks talle seegi on
Et kord meil oli oma leegion
Kuid lohutuseks talle seegi on
Et kord meil oli oma leegion
Lili marleen mu lapsepõlve laul
Kui õhtul isa mängis klaverit
Ei olnud plekke meie meheaul
Kuid elu oli püsind pikalt kehv
Ning aina korrutand mis seegi on
Et kord meil oli oma leegion
Ning aina korrutand mis seegi on
Et kord meil oli oma leegion